See kõik on alles algus

Olen olnud Vietnamis tervelt ühe päeva ja elamusi on juba terve elu jagu. Alustan enda seika lendamisest.

Lend

Sooviksin öelda et kõik lennud läksid välja õigeaegselt ning asjad sujusid perfektselt, kuid tegelikkuses hilinesid kõik lennud ning kohale jõudsin pärast 17 tundi reisimist. kuid vaatamata hilinemistele, oli kogu teekond fantastiline. Hong Kongi lennujaamas tundsin ennast kui VIP- lennukile tuldi vastu ning ülikonnas noormees juhatas läbi lennujaama järgmise väravani- vot see oli teenindus.
Ootasin siis Hong Kongi maagilise mägede silueti taustal lendu Ho Chi Minh City'sse. Vot see oli vaade!

Edasi juhtus lennukis üks naljakas seik. Nimelt istusin ühe Vietnami mehe kõrval, kes elas hetkel Prantsusmaal. Tema siis hakkas minuga rääkima- algselt Prantsuse keeles. Ehmatasin korraks, kuid siis saime jutule nii, et tema räägib Prantsuse keeles ja mina Inglise keeles ja nii me siis alustasime enda kahekõne. Isik ise oli väga tore, sõbralik, kuid üks hetk, nagu eestlasele omane, ehmatasin järjekordselt, kuna meesterahvas küsis mitmeid väga isiklikke küsimusi. Mina siis üritasin samal ajal enda filmi vaadata ja välja vingerdada kuidagi, sest peast käis läbi kaks mõtet- esimene mõte: "ah, see on vietnami kultuur, nad ongi sõbralikud" teine mõte: "no seekord sattusin ma psühhopaadi otsa".

Pärast kolmetunnist reisi jõudsime siis Saigon'i. Järgmine etapp oli teha endale kiirelt viisa. Toosama meesterahvas oli väga abivalmis, aitas mul täita avaldust, ootas minuga, kuni sain viisa kätte ning abistas kohvriga. Püsis minuga lõpuni (nüüd on võib-olla aru saada, miks mõte number 2 pähe tuli). Uksest välja kõndides ootas mind Nghia väikese sildikesega, kus oli ilusti kirjas " Liisu Kütisaar" . Hurraa! ma olin lõpuks kohal ! Järgmine samm: Vietnami liiklus.

Esimene päev Vietnamis

Alustan esimest päeva siiski meie taksosõiduga uude koju. Nghia {hääldus:Nhjinj} täpsed sõnad: "Brace yourself and welcome to Vietnam". Eks paljud meist on kuulnud Vietnami kaootilisest liiklusest, kuid mina kui see segane, kes naudib adrenaliini, olin eriti elevil. Üllataval kombel on näilise kaootilisuse taga vägagi süstematiseeritud liiklemine, mis vastab ühele reeglile: Ära tee kiireid liigutusi ning liigu sujuvalt. Lihtne. Kuid linnapimeduses tulede meri oli siiski fantastiline.

Terve sõidu aja kuni meie majani suutsin vaid ühte sõna korrutada: "WOW!" . Ho Chi Minh CIty'l on omamoodi võlu. Kõige selle ilu taga on kaos mis on omamoodi võluv ning süstematiseeritud. Need kolm iseloomuomadust jäävad hetkel kõlama.

Jägmine hommik ärkasin üles ning kuna meil on majas oma kokk, kes teeb süüa, siis saame iga päev Vietnami kodutoitu. Vot sellesse sööki ma olen armunud. Öeldakse küll, et selles palavuses võtad paar kilo alla, kuid kui need kodutoidud on nii head, siis tulen veeredes tagasi. 

Hommik algas vägagi huvitavalt- kuna rääkisime Nghia'ga, et ma tahaks rolleriga sõita nende liikluses, siis sõbralik Vietnamlane viis mind tiirule. Oi hurraa! Vot see oli omamoodi elamus. Hirmu ei tundnud kordagi, sest nagu ka mainisin, see kõik on üks süstematiseeritud kaos. 

Hommik algas sissejuhtausega ning pool formaalse powerpoint tutvustusega üleüldistest faktidest ning ühtlasi ka paberimajandusega. Pean seda mainima, sest lepingu lugemisel oli üks kõige huvitavamaid fakte just see: "Meie enda huvides me ei aruta Vietnami sotsialitaarset korda"

Jätan teid teid mõtlema, kuidas selline punkt tekitab mitmeid küsimusi ning huvi.

Lõuna ajal käisime ringi, kuna tahtsin näha kohalikku turgu ning üritada kuidagigi aru saada, kus ma olen. Elamus oli vägev, eriti veel siis, kui teed pidi ületama. Tran pidevalt lasi mul enda seljataga või teest kaugemal kõndida, kuid 10 minutit pärast koos kõndimist, tundin ennast kui professionaal (Napoleoni kompleks). Usun, et väga paljud ei näe selles kõiges mingisugust ilu, kuid uskuge mind, see kõik on omamoodi kaunis. Need inimesed siin on niivõrd heasüramlikud ja fantastilised, mis teeb ka selle kultuuriruumi ning elu intrigeerivaks ning ilusaks.

Hiljem otsustasin, et lähen teen paar pilti ning seesamune julge hunt ÜLETAS ÜKSINDA TEED. uhke moment oli see. Politseinik vaatas sellise näoga, et nonii, nüüd saab valgest blondiinist pannkook- oo ei, pisike Liisu lehvitas teiselt poolt teed veel härrale, suur naeratus suul.

Pärastlõunal oli mul esimene Vietnami keele tund- oskan juba numbreid ja puha ! Niiet, nüüd turule hinda alla kauplema ! Võin vaid öelda, et vaatamata mitme keele oskusele, Vietnami keel on niivõrd teistsugune, et hääldamine vajab tõsist harjutamist. Kuid mul on väga tore noor tüdruk, kes mind õpetab ning tema elurõõm lihtsalt paneb naeratama.

Kuna olen selle maja kordinaator ning aitan igapäevastes toimetustes, siis esimene "koolitus" oli minna ning üks Prantsuse tüdruk lenujaamast ära tuua. Läksime siis tee äärde ning ootasime taksot. Vot see oli naljakas seik- nagu Ameerika filmis, tõstsid käe üles ning takso tuli, kuid üks erinevus: meie takso vuhas teiselt poolt teed läbi mootorrataste mere, et meieni jõuda. Tundus veidi koomiline see esmakordne kogemus. Jõudsime siis lennujaama, saime tütarlapse kätte ning tänane päev algab tema koolitamisega. Aega me ei raiska :)

Nädalavahetus saab olema linnaga tutvumiseks ning järgmine nädal kirjutan pikemalt :)

oxo tiny badass