Elu on reis, sest iga uus sihtmärk on uue reisi algus.

Olen oma elus teinud mitmeid kannapöördeid ning otsustanud kolida teise või kolmandasse riiki, kuid usun, et järgnev samm on üks hullumeelsemaid. Haaran teid selle blogi abil kaasa enda kaootilisse ellu.

Nimelt paar kuud tagasi leidsin tänu enda sõbrannale ühe vabatahtliku programmi ning otsustasin kandideerida, kuna olin kahe töö vahel, siis igasugune võimalus oli hea idee ning mis see viis minutit küsimustele vastamist ära ei olnud... Võtsin siis avalduse lahti ning panin teele. Ühel päeval sain e-maili, mille sisu kõlas järgnevalt:

"Tere Liisu!

"Mul on suur rõõm, et oled otsustanud kandideerida Euroopa Vabatahtliku Teenistusse (EVT). Vabandan...."

 Ainuke idee, mis mul peas läbi käis oli: "no järjekordne uks lüüakse nina ees kinni, kuidmis seal ikka, elu läheb edasi" Kuid seekord oli mul kannatust, et edasi lugeda, ning kirja lõpp kõlas järgnevalt:

" et vastan hilinemisega, aga loodan, et oled endiselt huvitatud sellest võimalusest. Lugesin sinu avalduse läbi ja usun, et oma kogemuse ja motivatsiooniga sobiksid suurepäraselt EVT kohale Vietnamis."

Õnneks istusin tol hetkel, sest see kiri lõi jalad alt ära ning näo valgeks, justkui oleks kummitust näinud ja mis veel parem,  vastuse pidin andma järgmiseks päevaks. Kujutage siis ette, mis kaos mu peas toimus. Küll arutasin ühega ja teisega ning käisin rahutult edasi-tagasi.

Seiklushimulisel inimesel tekib kindlasti kohe küsimus: "Miks sa üldse mõtlesid minemata jätmise peale?" Vastus on vägagi lihtne- raha. Kuna olin kuu aega töötu olnud ning enamus rahad korteri remondi alla pannud, ei saanud taolist otsust uisa-päisa teha.

Nüüd siis oleme me tänases päevas, kus istun enda diivanil ning arutan reisi detaile enda sealse mentoriga ning lendan juba päeva pärast. Ma tõesti ei tea, kuidas suudan endale taolisi situatsioone tekitada, kuid olen väga õnnelik, et vaatamata kõigele see siiski juhtub.

Kirjutaksin siis veel selle kohta, mida vabatahtliku töö Vietnamis endast kujutab (ei tea küll veel kõiki detaile, kuid annan edasi nii palju, kui saan). Nimelt lendan ma Vietami Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames (EVS) tänu eesti hakkajatele projektijuhtidele Vitatiim'ist. Seal tegelen iseenda koolitamisega,  teiste vabatahtlike koolitamisega ning mis kõige tähtsam- lastekodu lastele inglise keele õpetamisega.

Teisipäeva õhtul lendan Tallinnast Ho Chi Minh City'sse, kus resideerun järgmised kolm kuud ning lisan ka palju pilte galeriisse, mille leiate ülevalt menüüst. Küsimustele ja kommentaaridele vastan alati, võtke julgelt ühendust ja aitan teid. 

Ning lõpetuseks vastus kõige küsitavamale küsimusele: ei, mul pole asjad pakitud. Ei tea kust otsast alustada, pigem mängin siin lolli ja üritan kohustustest kõrvale hiilida. 

Praeguseks küll vägagi lühidalt, kuid pikemad postitused saabuvad rohkemate elamuste toimumisel.

xoxo tiny badass.